Raudmees

4. august 2018 on päev, mida ma iialgi ei unusta. Sellel päeval täitus üks minu suurimad unistusi. Mõnusal õhtupoolikul, kui päike paistis sumedalt ja oli igati mõnus olla kostus üle Vabaduse väljaku teadustaja hüüd: “Robert, sa oled raudmees!”.

Selle päeva hommikul umbes 6.45 paiku astusin Lennusadamas vette ja teekond Raudmehe tiitli püüdmiseks oli alanud. Kuid see oli ainult üks väike osa sellest, mis 12 tunni pärast ees ootas.

Unistus teha elus vähemalt üks täispikk triatlon terendas silme ees juba aastaid, ka siis kui mu kaalunumber oli pea 140 ning pelgalt paelte kinnisidumine oli raskem kui jooksmine. Möödusid aastad ja triatlon hakkas üha enam meeldima ning pärast järjekordset poolpikka triatloni idee täispikast aina süvenes. Sain endale treeneri ja ühes sellega oli taaskord üks suur samm selle unistuse püüdmiseks astutud. Treener on vajalik selleks, et omaenda tarkusega mingeid suuri vigu ei teeks ja endale liiga ei teeks. Eelmise aasta novembrist algas treeneri plaanide järgi treenimine ning unistuse püüdmise vundamendi ladumine. Treeningud on olnud vaheldusrikkad ja põnevad ning ka päris rasked. Alates novembri algusest kuni tänase (05.08) õhtuni olen kokku teinud erinevaid treeningkordi 363, treeningtunde on kogunenud 391 ja selle aja jooksul olen läbinud 5273km. Selle ajaga on kogunenud ratast 3871km, ujumist 220km, jooksu 967km, suusatamist 183km + veel igasugused teised jõusaali või kerelihaste trennid. 100% täpsusega plaane järgida ei suutnud, aga tunde pealt ütleks et see protsent on sinna 95 juurde. Pikim trenn oli 6h rattasõit suures suvesoojas kui läbisin 166km. Päris palju trenne tuli teha hommikul kui enamus inimesi veel magasid. Kuid see selleks, hooaja tippsündmus oli 4. august.

Kuid nüüd Tallinna võistlusest.

Esimene visiit Tallinna oli juba võistluseelsel neljapäeval, kui käisin oma stardimaterjalidel järel. Tänu taevale, et viimasel hetkel kolmapäeval vaatasin, mis kellaaegadel numbreid kätte saab. Algselt oli plaaninud alles reedel minna Tallinna umbes 13 aeg, aga siis selgus et selleks ajaks on registratuur kinni. Polnudki midagi parata ja tuli neljapäeval ära käia. Number käes ja koju tagasi ning reede hommikul ootasid mind viimased väikesed liigutamised enne triatloni. Kerge ratas ja lühike jooks tegid jala lahti ning tunne oli hea. Pakkisin asjad (kõike topelt), endale omaselt kontrollisin kõik asjad miljon korda üle ja teekond pealinna võiski alata. Pärast varustuse vahetusalasse ära viimist läksin oma ööbimiskohta otsima ja pastat sööma. Õhtul 22 aeg sättisin telefonil äratuse kella 4-ks ning proovisin magama jääda. Ainuke mida ei tulnud oli uni, ei tea kas oli stardiärevus või palavus või mingi sootuks kolmas asi, aga sel viimasel ööl enne triatloni korralikust magamisest võisin ainult und näha :).

Öösel olin üleval ammu enne kella ning ootasin kella 4 et päris püsti tõusta ja putru tegema hakata. Puder tuli maitsev ja hoolimata varasest kellaajast läks isegi alla. Pesin nõud, sättisin viimased asjad valmis ning kell 5 istusin autosse ja hakkasin liikuma stardikoha poole. Ideaalis tahtsin olla kohal hiljemalt 5.30, aga parkimisega läks veidi aega ja navigeerimisega panin totaalselt puusse ning ajasin sellega endal juba närvi mustaks ja pulsi üles, hea soojendus stardiks oli sellega juba tehtud. Stardialasse jõudsin alles kell 6.00 ning pidin kiiresti tegutsema, et kõik vajalikud toimingud ja tegutsemised tehtud saaks. Õnneks sain kõik valmis nii nagu pidi ning orienteeruvalt 6.45 astusin koos tuhandete teistega 15,4 kraadisesse vette Lennusadamas. Kui keegi tahab teada, et mis tunne on külmas ja soolase merevees ujuda, siis osta külma mineraalvett ja proovi seda tund aega järjest juua 😀 (seda ma mõtlesin ujumise aeg). Soov alla 1h ja 15 min ujuda täitus ning olin 4 minutit graafikust ees. Külmunud käe- ja jalalabadest hoolimata oli ujumine küllaltki tore, ära ei eksinud ja suutsin sihti hoida. Aeg-ajalt suhu sattunud diisli mekk andis tavalisele soolasele veele mõnusa kõrvalmaitse :D. Vahetusala ujumisest rattale kõndisin, sest minut ees või taga ei mänginud absoluutselt mingit rolli.

Rattarajale asudes mõlkus meeles treener Alma sõnad ja juhtnöörid ürituse edukaks lõpetamiseks. Kogu ratta- ja jooksudistantsi vältel jälgisin pulsikella, et püsida treeneri antud korralduste raames, kui pulss läks kasvõi korraks üles lasin tempos järgi. Oma senise sportlaskarjääri vältel polnud ma kunagi nii pingsalt pulssi jälginud (võistlustel) ning ma arvan, et tark tegutsemine oli kogu ürituse võti minu jaoks. Rattasõit oli tore, tundsin end kogu distantsi vältel hästi ja suurt väsimust ei tekkinud, sõin ja jõin vastavalt plaanile ning väike vihm pakkus mõnusat kosutust. Ainus asi mis rattarajal häiris olid osad välismaalastest kaasvõistlejad, kes tuules sõitmise keelust hoolimata harrastasid grupisõitu, loodan et kohtunikud ikka karistasid neid. Toreda üllatuse pakkus muidugi kalipso, mis ujumise aeg kaela hõõrus ja mille ma avastasin alles siis, kui rattarajal kosutuseks vett krae vahele valasin ja valust ära ehmatasin.

Kui eelmistel triatlonidel oli nii, et kui ma oma ratta vahetusalasse ära panin siis hakkas minu jaoks surm ning jooksust võin ainult unenägusid näha. Seekord oli tunne hoopiski parem ning hea märk oli ka see, et vahetusalas olles jalad juba krampi ei kiskunud. Enne jooksu olin valinud taktika, et kõik tõusud kõnnin sest tempos ma sellega midagi ei võida ning pigem võin jalad krampi ajada ja pulsi asjatult üles. Pea kogu jooksu ajal jälgisin pulssi ja püüdsin püsida treeneri antud raamide sees ainult viimasel 5-6km enam ei vaevunud seda jälgima. Ringi peale tihedalt seatud toidupunktid oli minu jaoks suur õnnistus ning tänu sellele õnnestus inimese kombel vastu pidada terve jooksudistants. Eriti õnnelik olin ma toidupunktides jää üle, see andis väga head kosutust ning turgutust nii vajalikul hetkel.

Väga vinge oli joosta ja kuulata “miljonite” pealtvaatajate ergutusi ja innustusi. Väga tore oli, et see jooksuring oli linnas sees, see tegi kõik selle palju talutavamaks ja vägevamaks. Tore oli ka joostes näha kaaskannatajaid rajal, kes kaasa elasid ise sama moodi sportides. Elu esimene maratoni jooksimine läks endalegi üllatavalt lõbusalt ning maraton lõppes ajaga 5h 38 minutit ning see tegi kogu võistluse ajaks 12 tundi 25 minutit ning suur salasoov lõpetada võistlus alla 13 tunni täitus varuga. Kokku kulutasin täispika triatloni jooksul 9000 kcal 🙂 ja terve päeva jooksul tuli kokku pea 58 000 sammu :).

Kui Otepääl valmistas poolpika triatloni aeg pettumuse ja valmistas kurba meelt, siis täispika triatloni aeg valmistas ainult rõõmu ja heameelt. Sain selle mille järgi tulin, Raudmehe tiitli järgi :).  Mina olen väga tänulik kõikidele pöidlahoidjatele, perele, vanematele ja treener Alma Sarapuule. Ilma teieta ei oleks ma seal, kus ma olen täna. Lisaks unistusele lõpetada vähemalt üks täispikk triatlon tegin iskliku rekordi pool ja täismaratoni jooksus :).

White men can’t jump, but fat guys can do sports.

PS! Triatloni järgne päev oli eneselegi üllatuseks päris tore. Rampväsimust ei esinenud ja kõik toimetused said tehtud. Jalad andsid küll tunda, et midagi on eelmisel päeval tehtud kuid ma usun, et iseenda tark tegutsemine võistluse jooksul võimaldab täna palju rahulikumalt elada. Praegu ütlen, et pärast sellesuvest Otepää poolpikka trialtoni oli järgmisel päeval enesetunne palju kehvem kui täna, päev pärast täispikka. Väike rattatiir pakkus lihastele ka leevendust :).

 

Advertisements

Ootamatu tulemus

Laupäeval, 16. juunil mõni minut enne 10-t hommikul olin ma Otepää Ironman 70.3 stardikoridoris. Kalipso seljas, ujumismüts peas ja kõik valmis nii nagu peab. Võistluste eelne ettevalmistus oli sujunud plaanipäraselt ning treeneri ergutussõnad selgelt meeles. Eesmärgid olid seatud võimsad ning eelkõige minu enda ootused olid väga suured. Kõige suurem eesmärk oli teha poolpikk (1,9km ujumist, 90km ratast ja 21,1km jooksu) triatlon alla 5h ja 30 minuti. See ei tundnud kuidagi utoopilisena ning näis igati käega katsutav. Senine rekord pärines eelmise aasta Otepää Ironman 70.3 võistluselt ja siis oli aeg 5h 56min.

Ainuke ohumärk sellel aasta oli võrdlemisi soe ilm, aga tänu korralikule ettevalmistusele ma seda esialgu karta ei osanud või ei tahtnud. Kui jätta välja korralik kõhukas vette minekul, siis ujumine algas hästi. Kelleltki jalga näkku ega makku ei saanud ning suutsin oma tempot arendades vees edasi liikuda. Aeg-ajalt oma prille udust puhastades (muidu poleks midagi näinud) liikusin ühe poi juures teiseni. Võib väita, et vist päris esimest korda elus ei tundnud avavees ujudes mingit ärevust või hirmu (ma arvan, et see tuli heast vormist), mida ma tavaliselt tunnen. Umbes 600m enne lõppu kui ma taaskord prille puhastasin ja kella vatasin avastasin, et peaks tempot lisama ning ujumisest tulin välja 33 minutiga (enda kella järgi). Suur soov oli tulla alla 30 minuti, aga see mind ei morjendanud. Tore tõdemus oli ka see, et seekord ei neelanud poolt Pühajärve vett alla. Vahetusalas võtsin kotist geelikommid pakist välja ja panin lahtiselt selja peale tasku.

Rattasõit võis alata ning temperatuur hakkas järjest rohkem tõusma ning minu lemmik söök sportides hakkas järjest rohkem sulama. Sulama kokku teineteisega ning triatlonikombe tasku külge, see tähendas seda et ma seda kasutada ei saanud. Ratas oli enam vähem tore, laskumistel rohkem tore ja tõusudel vähem tore. Ümber ei kukkunud ja teistele õnnetusi ei põhjustanud. Kui välja jätta see, et viimases toidupunktis teisel ringil Kanepis pillasin ühe pudeli ja teisest juues lendas pool joogist laiali (pudeli kork polnud korralikult kinni pandud) oli sõit põnevate sündmuste kohapealt sündmustevaene. Tempo oli talutav ning tunne oli hea. Enda kella järgi oli ratta aeg 2h 44 min (suur soov oli sõita alla 2h 30min). Mitte miski ei andnud märku ees ootavast õudusest jooksurajal.

Rattalt jooksule ülminek oli kiire, lihtne ja sujuv. Tänu trennis pidevale harjutamisele polnud jooksuga kohanemisega mingeid raskusi ning esialgne tempo 5.30-5.40 min/km oli täiesti plaani- ja harjumuspärane. Jooksu alguses tahtsid reielihased küll veidi krampi minna aga see läks õnneks üle. Esimesed 3 km kulges kõik nii nagu pidi ning tundus, et kõik seatud eesmärgid on püütavad ja tehtavad. Seejärel aga tuli  Poslovitsa tõus (kes teab see teab) joosta ma isegi ei üritanud seda tõusu, aga sellest hoolimata oli tõusu otsas tunne nagu poleks iialgi varem sportinud. Pilt käis kiiresti ringi ja tekkis jõuetuse tunne, tuli kange tahtmine visata pikali /kukkuda sinna teepervele ja puhata ja lasta sel korral minna. Õnneks päästis päeva toidupunkt, mis selle tõusu otsas oli ning allamäge lõik tegi olukorra vähekene mõnusamaks. Rattal nälga jäämine ja palavus tegid seekord oma töö ning selline raske kulgemine jooksurajal läks kuni lõpuni välja. Ei aidanud enam jooksurajal söömine, vee pähe kallamine ega miski muu. Ei suutnud vaadata ümberringi kes ergutas ja ootas raja ääres, kõik oli nii kuradima raske, süda oli paha ja pettumus hinges. Roomasin kuidagi distantsi lõpuni ajaga 2h 39 min (üllas ja uhke eesmärk oli joosta alla 2h).

Eks eesmärgid peavadki olema kõrged, et oleks mida püüda, aga lõpujoonel saadud koguaeg 6h 4 minutit valmistas ränga pettumuse. Kas tõesti selle nimel olen ärganud hommikuti vara, et minna trenni? Paar järgmist päeva pärast Otepääd oli pettumus väga suur. Kuid kainelt kalkuleerides, kuulates treeneri ja teiste juttu tuli sellest üle saada, et jätkata ettevalmistust 4. augusti täispikaks triatloniks Tallinnas. Tuleb jätkuvalt püüelda ühe oma sportliku unistuse poole.

Ma siiralt tänan kõiki, kes mulle kaasa elasid ja elavad siiani. Tänan kõiki kes mind toetavad ja innustasid, võitlus kestab edasi :).

White men can’t jump, but fat guys can do sports.

RRR x 2 (Robert rassib raudmeheks)

2649km, 232 tundi ning 218 erinevat treeningut kokku. Nii palju või vähe (kuidas kellelegi) trenne olen teinud alates novembri lõpust, kui ilmus mu eelmine postitus Ironmaniks treenimise kohta. Stardini 4. augusti hommikul on jäänud vaid 75 päeva ning stardieelne hirm tuleb iga päevaga salamisi lähemale.

On olnud lihtsamaid ja raskemaid perioode, trenne kui pulss tõuseb lakke kiiremini, kui ma suudan ära süüa suure tahvli šokolaadi ning on olnud trenne, kus saab mõnuga ja rahulikult suusarajal tiksuda paar tundi ja mõelda oma mõtteid või kuulata head raadioprogrammi. Keskmiselt on nädalas treeningtunde 11 juures ning ette antud kava olen suutnud jälgida ca 90% ulatuses. Ikka on erinevaid tegureid, mis treenimist segavad, kuid eks väike vaheldus ongi hea.

Etteruttavalt võin kohe ära öelda, et EV 100 auks ei suutnud ma pekke nii palju põletada, et kaalu alla 100kg saada. Naljaga pooleks võib öelda, et kaal on üks püsivamaid asju mu elus, kogu aeg on üle. Oleks vaid rahaga sama lugu :). Võib öelda, et mingil perioodil erinevate eksperimenteerimiste tulemustena sain paar kilo veel alla, kuid kahekohalisest kaalunumbrist näen sama palju und kui suurest lotovõidust. Kaalu langetamisel ja lotovõidu saamisel on ainus vahe see, et kaalu langetamise puhul seisab kõik mu enda taga. Mind ennastki on juba surmani ära tüüdanud see jutt, et kohe kohe kaal langeb, kuid erinevate tegurite koosmõjul pole see alati nii läinud. Tahaks ju uskuda, et lihas on see, mis kaalub.

Läinud nädalavahetusel tegin oma esimese võistluse triatlonirajal. Hooaeg algas Tamsalu basseinitriatloniga, mis koosneb 400m ujumist Tamsalu basseinis, 17km ratast ning 3km jooksu. Eelmise aasta aegu suutsin parandada ujumises ja jooksus, kuid rattas mitte, sest erinevalt eelmisest aastast oli tuules sõitmine seekord keelatud. Ujumise aega parandasin 35 sekundit, jooksurajal oli 2min kiirem. Tundub, et mingit kasu on tehtud trennidest küll. Pingutuse eest tasuks üldarvestuse 5. koht ning oma vanuseklassi 3. koht.  Tulemusi saab näha siit

Järgmine start on tõenäoliselt alles Otepääl, kui 16. juunil tuleb minna püüdma Ironman 70.3 isiklikku ajarekordit. Senine rekord pärineb eelmisest aastast ning on 5 tundi ja 56 minutit. Selle aasta eesmärk on lõpetada alla 5 tunni ja 30 minuti. Pärast seda pole ka enam palju aega jäänud augusti esimesel laupäeval toimuva täispika triatlonini, mille esimene eesmärk on üldse lõppu jõuda.

White men can’t jump, but fat guys can do sports.

Lõpuks koju

Nõnda tihti oled ennast avastanud mõtetes
Kuhu kiirustama peaks ja mida kõike jõuda võiks
Elu mõnikord tõstab sind linnuna taevasse
Vahel raske kivina porisse kinni jääd

Me kõik jääme vanaks, tead seistes peegli ees. 

Nii laulab paljude noorte lemmik Getter Jaani.

Päris tihti oleme me teel, kuid peaaegu alati jõuame lõpuks koju.

26-ndal detsembril realiseerus üks minu unistus. Leidis aset sotsiaalne maraton “Lõpuks koju”, kus 44km pikkuse rännaku kestel liikusime jalgsi Käsmust Rakvere ning liikusime taktis 5 minutit kõndi, 5 minutit jooksu. See mõte on mul peas keerelnud juba paar aastat, et liikuda jalgsi Käsmust Rakverre, esialgne mõte oli teha seda suvel, aga kuna laias laastus on kogu aeg suhteliselt sarnane ilm, siis erilist vahet polnudki (ilma poolest :)). Esimene mõte seda suurelt teha tekkis oktoobri keskpaigas ning sellest hetkest enam tagasivaatamist polnud. Kui olin oma ideest teistele rääkinud sain kinnitust, et sellega tasub julgelt edasi minna. Minu kõige suuremad hirmud seoses üritusega olid ilmastiku- ja teeolud ning kaasliiklejad (peamiselt autojuhid), kuid etteruttavalt võib öelda, et kõik laabus sujuvalt. 25. detsembri hommikul sõitsin kogu trassi autoga läbi ka ning jäised ja libedad teeolud väga suurt rõõmuhõiset ei tekitanud.

Märkimist väärib fakt, et, et matkast tulevad osa võtma ka liitlasvägede sõdurid Walesist. Tervelt 10 meest ja 1 naine olid ürituseks ennast üles andnud ning tore oli ka asjaolu, et kõik 50 kohta olid enne üritust välja müüdud. Üleüldiselt oli väga tore see, et enamuikke osalejatest tundsin ma varasemalt ning see aitab kaasa ürituse sujuvale kulgemisele. Osalejaid oli väga paljudest valdkondadest, oli sportlasi, ajakirjanikke, õpetajaid, firmade omanikke jne.

Unetu öö möödus väga raskelt, ootusärevus oli suur ning magamine oli ilmvõimatu. Äratus oli kella 6-ks hommikul pandud, aga vajadus selle järgi puudus, kuid kõigest hoolimata ei tundnud ma väsimust ega und. Suureks üllatuseks oli õhtul sadanud lumi sulanud ning seni valge õu oli porine ja jäine. Enda valmistatud puder oli maitsev nagu ikka ning soe tee tegi meele rõõmsaks. Spordiriided selga, varuriided kotti ning muud vajalikud asjad kätte ning oligi minek. Kell 7.20 oli teiste korraldajatega kogunemine, et vajalikud asjad autodesse ära jagada ning kõik veel üle vaadata.

7.40 aeg jõudsin Aqva Spa ette, kus kohtusin ka rõõmsate liitlasvägede sõduritega, kellega asjaajamine sujus väga mõnusalt ja ladusalt. Ming hetk saabus buss ning kõik osalejad said rõõmsalt bussi minna, pärast kiiret nimedekontrolli asus buss teele ning stardiärevus süvenes veelgi.

Stardipaugu ootuses

Umbes täpselt 8.45 jõudsime Käsmu, kus meid tervitas kohalik külavanem Kristjan Altroff. Kohapeal tegime mõned viimased ettevalmistused, väike intervjuu ERR-i Virumaa korrespondendi Rene Kundlale, ühispilt ning mõni minut pärast 9-t andis Käsmu külavanem stardipüstolist stardipaugu ning üritus algas. Esimesed 5 minutit kõndides ning kohe joostes 5 minutit otsa ning niimoodi vaheldumisi kuni lõpuni välja. Esimesed 6 km kulges grupp mööda maalilist Käsmu-Võsu kergliiklusteed ning kõikide tuju oli ülev, jutuvada kostis kaugele ja väsimust ei paistnud kelleltki välja. Kuna kevadel olin suutnud endale hankida meniskirebendi, siis minu põlv on pidevalt ohus ning juhtuski kõige hullem, enne Võsule jõudmist tundsin esimest korda põlves valu. Kohe tekkisid pähe muremõtted, et kas tõesti on mu enda korraldatud üritus läbi kõigest 6km-ga? Otsustasin edas punnida ning esimesse joogipunkti jõudes (15-ndal kilomeetril) oli valu suur aga tahe liikuda oli suurem ja sa võitu. Mitte kuidagi ei tahtnud seda üritust pooleli jätta.

Vahepeal suutsime ikka ilusti liikuda ühtse pundina ning kõik peale haige põlve tundus sujuvat, kuid minu helesinine unistus ühtsena liikuvast grupist purunes kildudeks nagu maha kukkunud klaasist vaas. Heas vormis sõdurid otsustasid Koljaku tõusu järel omas tempos eest ära minna ning jätkasid liikumist omas grupis. Suurem seltskond jäi kokku ning see tegi liikumise väga mõnusaks.

Poolel maal avastasin endale üllatuseks, et põlv ei tee enam nii suurt valu ja liikumine sellest aspektist vaadatuna muutus lõbusamaks. Ilm oli mõnus, mõni kraad sooja ning teeolud olid head, seltskond väga hea. Vahepeal tehti mõni otselülitus Facebooki ning tuli ette ka üks venituspaus, kuid suures plaanis toimus üks pidev liikumine ja ikka samas taktis. Sai rääkida paljude erinevate inimestega ning küsida kõikide spordireporterite lemmikküsimust “Mis tunne on?”. Järjest enam edasi liikudes võttis grupis võimust ka vaikus, eks väsimus tegi oma töö.

31. kilomeetril joogipunktis Haljalas tuli mulle ja paljudele teistelegi väikest viisi elu sisse tagasi ning pärast keha kinnitamist asusime teele. Jäi läbida veel viimane osa, Haljalast Rakverre, kuid seda läbi Veltsi. Liikuma saamine pärast teist joogipunkti oli kuratlikult raske, pisaraid silmi veel ei tulnud. Jalad ei kuulanud enam üldse sõna ning reie-, sääre- ja tuharalihased hakkasid krampi kiskuma. Vaim oli tänu teistele veel tugev ning liikusime ikka edasi. Väike paus veel Veltsi küla veerel andis hingele ja jalgadele vajalikku kosutust, et päris viimane osa ära kannatada.

Pärast rasket tõusu Päidest Põhjakeskuse juurde oli lõpp juba käega katsuda. Finishis ootava supi lõhn oli piltlikult juba ninas ning tahtejõud sundis veel viimaseid kordi pingutama. Umbes täpselt 15.20 jõudsime Aqva Spa ette, hing hüppas rõõmust sees, kui viimased meetrid paistsid ja grupis jooksnud kaaskannatajad kõva häälega minu nime hõiskasid (ülev tunne tekkis). Nii, et 6 tundi ja 15 minutit hiljem olime lõpuks kohal. 44km möödus hea seltskonna keskel linnutiivul ning 50 000 sammu ei tundnudki suur number.

Kuna lõppu jõudes hakkasin tegelema korralduslike asjadega (diplomite jagamine jms), siis venitamine jäi ära ning see andis järgmistel päevadel väga valusalt tunda. Hoolimata pikast pingutusest tühja kõhtu ei tundnud, supp oli küll väga maitsev aga alla ei läinudki. Pea kõik alustanud vapratest tegelastest jõudsid ilusti lõppu ning see tegi minu meele väga rõõmsaks. Vee- ja saunakeskus pakkusid valutavatele lihastele mõnusat puhkust ning võimalust oma päeva emotsioonidest kaasteelistega rääkida.

Kuna jalad valutasid ja üleelatud sündmus oli emotsionaalne ei suutnud ma teiselgi ööl magada, kuid ka nüüd ei tundnud ma väsimust ning jõudsin järgmisel päeval ka ilusti töölegi.

Üldjoontes tundus mulle, et korraldatuga jäädi rahule ning järgmiseks aastaks tuleb jälle midagi välja mõelda, sest mulle tundub, et valikut väga ei antudki. Tänan kõiki abilisi, osalejaid ja toetajaid ilma teie panuseta ei oleks olnud see võimalik ega mitte mõeldavgi!

Kaasteelise Anu Viita-Neuhausi mõtteid rajalt saab lugeda siit: https://virumaateataja.postimees.ee/4358527/koik-me-kannatame-ara-ehk-44-kilomeetrit-toovad-lopuks-koju

Fotograaf Ain Liiva ja Toivo Suderi tehtud pildid leiad siit: https://goo.gl/trgwgb 

Väike ülevaade ERR-lt on siin: https://www.err.ee/650752/voistlusmomendita-sotsiaalne-maraton-viis-rahvasportlased-kasmust-rakverre

RRR

Triple R (loe inglise keeles), R kuubis või lihtsalt RRR, kõik need tähendavad minu jaoks üht ja sama – Robert Rassib Raudmeheks.

Mõni päev vähem kui 1 kuu olen teinud ettevalmistust järgmiseks aastaks. Selleks päevaks, millal ma loodan täita elu ühe suurima unistuse – läbida täispika triatloni. 4 august tuleb kiiremini, kui seda oodata oskan.
Pärast registreerimist oli päevselge, et oma mõistusega ma kindlasti ära ei tee ning võistlusel ellu jäämiseks otsustasin teha koostööd treeneriga, kes veel tükk aega teeb korraldusi, kuidas trenni teha. Mina seevastu püüan neid korraldusi täita nii hästi kui ma vähegi oskan, jaksan ja suudan. Treeningkavade eest vastutab Eesti naiste rekordiomanik täispikas triatlonis, Alma Sarapuu. Täispika triatloni on ta läbinud ajaga 9h 41min ja 42sek.

Alates treeningkava esimesest päevast tänaseni olen ma teinud 34 erinevat trenni ning ajalise kogumahuga 29 tundi ning näiteks ainuüksi ujumist olen teinud 24km. Kokku olen erinevates trennides seni läbinud 262km. Kuna ujumisega tuli vahepeal ca 2 kuu pikkune paus sisse, siis esimestes tundides tundus ujumine põrgulikult raskena. Iga otsa lõpus olin ma tänulik selle üle, et seal oli sein kust saaks vajadusel kinni hoida. Õnneks tuli vees liikumise mõnutunne üpris kiiresti tagasi ning taas sai vees tunda ennast justkui paks rootsi laua ääres – tahaks saada kõike palju ja kiiresti :).

Kõige raskemad treeningud on minu jaoks jooksud ning kerelihaste harjutused. Mõningate harjutuste tegemine on sama raske, kui mõnest maiustustest (loe šokolaad) loobumine. Kui jooksus olen suutnud juba hakata pulssi punasest tsoonist allapoole saama, siis kerelihaste harjutused on kohati ikka põrgulikult rasked. Hea, et särk on eelnevatest harjutustest higist märg, sest siis pole särgile kukkunud pisaraid välja paista. Ma siiralt loodan , et seni tehtud harjutustest hakkab kasu ka tõusma (võimalikult ruttu) ning järgnevate harjutuskordade tegemine muutub lihtsamaks kui seni.

Kui ma treenimisega olen suutnud hoida ennast järje peal ning teha nii nagu kästud, siis toitumisega on sootuks teised lood. Treeningkava alustades hellitasin lootust, et nüüd ma hakkan uhkelt treenima ning võin süüa kõike seda, mida ma vähegi ihaldan (ja osta jõuan). Paraku tuleb tõdeda, et see lootus kustus kiiremini kui loojub talvine päike. Kõik need 2-3 lisakilo, mis tulid tagasi alates sellest hetkest, kui Fitlapi konto raha otsa sai, istuvad ikka veel rõõmsalt mu turjal. Sõltuvalt päevast kõigub mu kehakaal 107 kg ümbruses, mõni päev lausa 108. Helesinine unistus alla 100kg saamisest püsib siiani vapralt silme ees. Eesmärk on hiljemalt 24. veebruariks saada kaalu alla 100kg, Eesti Vabariik 100 auks või nii (sain selle mõtte oma isalt). Isegi kui sa ujud sama palju kui mõni veeloom ei tohi sa süüa nagu sinivaal :). Tänu musta reede heale pakkumisele taasaktiveerisin oma Fitlapi konto ja püüan ennast sellest mustast august välja süüa.

White men can’t jump, but fat guys can do sports.

PS! Korraldan 26. detsembril sotsiaalset maratoni marsruudil Käsmu-Rakvere, ürituse nimeks on Lõpuks koju. Juhendi ja ajakava kohta saad lugeda siit: https://fatguysportsblog.wordpress.com/lopuks-koju/ .
Registreerimine üritusele käib siit: https://goo.gl/forms/FH02cYSvr2DxmY062

Pane ennast kirja, me ootame SIND!

 

PS PS! Soovitan reedel, 01.12.2017 vaadata Kanal 2-st Kuldvillaku saadet! Saade algab 19.55.

Ootuse aeg

298. päeva pärast kell 6.25 kõlab stardisignaal ning (loodetavasti) tuhanded triatlonisõbrad, mina nende hulgas, jooksevad Lennusadama juures vette. Selle varajase stardiga minnakse rajale, et läbida täispikk triatlon. 3,8km ujumist, 180km ratast ja 42km on distantsid, mis lahutavad paljusid hulle raudmehe tiitlist. See tiitel ei pruugi paljude jaoks midagi tähendada, kuid ühe tõelise triatlonisõbra unistus on see tiitel välja teenida (vähemalt mina arvan nii, sest mina nii tunnen). Seda tiitlit raha eest ei osta ja kandikul seda keegi kätte ei kanna. Mõni aeg tagasi sain ma oma nime täispikale triatlonile kirja ning järjekordne samm unistuse täitumise teel on astutud. Ma ei ole veel päris täpselt kindel, et millesse ma ennast segasin, aga usun, et aeg annab sellele vastuse.

Oma elu jooksul olen võistelnud nii mõnelgi võistlusel, näiteks sel sügisel kui osalesin Tartu Rattamaratonil täitus mul 15. osalemiskord. Tolle võistluse rekordajad on püstitatud juba mõne aasta eest, kuid soov ja tahe enda rekordeid lüüa ja püstitada püsib siiani. 24. septembril startisin lootusrikkalt Tehvandi staadionilt, et võimalikult kiiresti mööda rada Elvasse jõuda, kuid head soovid ei ühtinud mu keha funktsioneerimisega piisavalt. 89km distants algas hästi, päike paistis ja ilm oli muidu super. Nautisin aeglast starti, sest teadsin et aega veel on ja tark ei torma. Esimesed kilomeetrid möödusid kiirelt ja mõnus oli sõita, sellel hooajal vähene harjutamine maastikusõidus ei andnud ennast tunda. Kuid poolel maal mu varasem õnnetunne kadus ja reaalsus lõi väga valusalt vastu hambaid. Juurikate otsas nikerdamine, mudaaugus mässamine ja südamelöögisageduse pidev üles alla käimine tegid seest täiesti tühjaks. Jalgadest kadus jõud ja veremaitse oli suus, nägin hääli ja kuulsin värve – sellist “haamrit” polnud juba ammu saanud. Järgneva 15km jooksul oli tükk tegu enesega võitlemisega, et mitte otse lõppu minna, kuid olukord paranes ja sõitsin lõpuni. Suur soov alla 4h võistlus lõpetada jäi sinnapaika, lõppajaks tuli 4h ja 17min. Kuni poole maani jäin sõiduga rahule, pärast enam mitte nii väga.

September session Aqva Spordikeskuses Foto by: Ain Liiva

Pärast viimast blogipostitust ja pärast teist poolpikka triatloni olin toitumise kohapealt vabama suhtumisega kui enne, kuid taaskord kehtib siin vana tõde, et mina ei tohi sedasi jamada. Ühe kuuga, kui ma ei viitsinud jälgida seda mida ma sõin, siis ca 3kg kaotatud kaalust leidsid mind taaskord üles. Väike eksperiment tuli kiiresti lõpetada ning nüüd olen tagasi sellel teel, et kaalu alandada. Ma väga ei tahaks järgmisel aastal täispikal triatlonl suures ülekaalus mööda mäge üles roomata. Alla 100kg pole veel kaalu saanud, ca 5kg on veel selle unistuseni minna.

Toitumise kohapealt olen jätkuvalt truu Fitlapi menüüdele. Minu meelest seni parim lahendus, sest toidud on mitmekülgsed ja maitsvad. Piltilikult öeldes ei jõuaks iga päev süüa 4kg kapsast, et kaalust alla võtta. Päevas on mul neli toidukorda. Hommikuti teen üldjuhul kaerahelbe putru piima, banaani ja kohupiimaga. Piima läheb ca 250ml, helbeid 47g, kohupiima (kuigi peaks olema päris rasvatu) läheb 200g ning lisaks pool banaani. See annab päevaele hea alguse ja kõht on tükiks ajaks täidetud. Teine toidukord on lõuna ja viimasel ajal on seal kujunenud lemmikuks seemneleivaga tehtud singivõileivad (taaskord Fitlapi leiutis). Õhtusöögiks armastan teha koorest täistera pastat kanafileega. Kuna teen süüa ka ülejäänud perele, siis sel juhul on pastat (toorena) 100g, kanafileed ca 250g + veidi kohvikoort ja juur – ja köögivilju. Õhtusöögi järel on õhtuoode, mille suurus sõltub sellest, kas päeval trenni tegin või ei. Kui on trennipäev, siis meeldib mulle süüa kohupiima banaani ja kookoshelvestega. Söögi kõrvale joon ma üldjuhul teed või vett.

Nüüd ei olegi enam midagi muud teha, kui võidelda enda kaaluga ja asuda valmistuma järgmise suve tippsündmuseks (minu jaoks). 4 august 2018 ei ole mägede taga.

White men can’t jump, but fat guys can do sports.

Triatlonirõõm

Teil on väga head reielihased! Need toetavad põlve väga hästi! Kas olete tõstmisega tegelenud? (Tundmatuks jääda sooviv ortopeed Rakvere Haiglast ütles mulle vastuvõtul)

Triatlonirõõm peitub igas triatlonis, üle lõpujoone jõudes valdavad üldjuhul rõõmsad emotsioonid, mis siis et on jalad krampis ja pulss lööb kiiremini kui koolibril.

Kui juulis alguses läbisin Tartu Milli triatloni olümpiadistantsis, siis augusti esimesel nädalavahetusel läksin starti oma elu teisel poolpikal triatlonil ning sedapuhku Otepääl Ironman 70.3 triatlonil. Kui eelmisel aastal tegin Keilas oma esimese stardi poolpikas triatlonis ja lõpetasin ajaga alla 7h, siis seekord lootsin sisimas ajaparandust ja see ka tuli. Pea tund aega kiiremini läbisin seekord poolpika distantsi ja täitsin oma eesmärgi, unistus mis näis aasta tagasi võimatuna on nüüd reaalsus. Ujumises läksin lihtsalt rahulikult ujuma, ei teinud üleliigseid tõmblemisi ja ujusin oma ära, püüdsin ennast teisteks aladeks säästa. Rattarajale läksin tuulega ja tõusudega võitlema ning enam vähem õnnestunult see ka lõppes. Tehnika pidas ilusti vastu ja rattarada sai edukalt seljatatud ning jooksu poolmaraton ootas. Kes on ümber Pühajärve jooksnud teab, et rada ei ole seal kõige kergemate killast. Võtsin enne jooksu juba taktika, et kõik suured ja järsud tõusud kõnnin, sest see annab võimaluse jalga puhata ja krampe lihastest välja saada. Kõik sujus plaanipäraselt ning poolmaratoni isiklik rekord oli tõsiasi ning lõpuaeg alla 6h ka protokollis olemas. Võistluse korraldajad on teinud suurepärast tööd ning lausa lust on osa võtta sellest suurepärasest triatlonipeost Otepääl.

Laupäeval 19. augustil tegin oma selle kuu teise poolpika triatloni ja naljatledes võiks öelda, et kahe augusti nädalavahetuse peale on täispikk triatlon läbitud :). Keilas toimunud triatlon algas normaalselt. Ujumises olin oma tavalisel tasemel ja 1,9km ujumist lõppes 36-ndal minutil. Rattasõidus tundsin ennast suurepäraselt ning 90km ajaks sain 2h 34 min, keskmine kiirus 34,89km/h. Enamustel juhtudel sõitsin rattarajal teistest mööda ning tunne oli suurepärane. Võrreldes Otepää Ironmanil püstitatud poolpika triatloni isikliku rekordiga olin võidus. Tunne oli hea ja 4 jooksuringi (kokku 21,1km) ootasid. Nagu ka Otepääl läksin jooksma alguses rahulikult ning 2,5 ringi, ca 12 või 13 km oli kõik tore ja rekordi löömine ei olnud ainult unistus. Kolmanda ringi tagasipöördel aga sai jalgadest jõud otsa. Jalgu tõsta ei jaksanud ning tempo langes kohutavalt ning poolmaraton lõppes ajaga 2h 42min, millegi pärast oli Otepääl palju lihtsam joosta (kuigi rada oli kõvasti raskem), kui Keila peaaegu täiesti siledal rajal. Jõudsin ka napilt, aga kindlalt, alla 6h lõppu. Lõpuajaks 5 tundi 58 minutit, teine poolpikk triatlon järjest alla 6h. Lõpuajaga võib enam vähem rahule jääda, jooksuga mitte, järgmistel poolpikkadel triatlonidel püüan paremini. Minu liikumist eilsel rajal näeb siit

SiS Ironman 70.3 Otepää

Minu võitlus liigse kehakaaluga antud hetkel on jäänud veidi toppama, kuid ma ei saa lasta sellest ennast heidutada, sest viimasel kahel nädalal ma toitumiskavas näpuga järge pole ajanud ning seetõttu ma ei imesta, kui kaal pole muutunud. Näpuga pole järge ajanud seepärast, et laadida ennast enne pikkasid pingutusi, selleks et ikka oleks energiat mida võistlusrajal võtta. Kuid see ei tähenda seda, et kaalu langetamisega on kõik, vastupidi. Suuremad eesmärgid ootavad täitmist ning seetõttu ei ole võimalik sellest kaalu alandamise plaanist loobuda.

Juba pikka aega on peas tiksunud mõte, et ühel toredal hetkel tahan läbida täispika triatlon ning saada tõeliseks raudmeheks, plekkmehe tiitleid juba 3tk on :). Sellel nädalal tuli uudis, et järgmisel aastal toimub augusti alguses Tallinnas täispikk triatlon, mida korraldab sama suurepärane seltskond, kes Otepääl Ironmani tegi. Registreerimine algab 28. augustil (minu sünnipäeval), see on ilmselge märk, et sellele üritusele peab registreeruma ning oma pikaaegse unistuse täitma. Kui keegi soovib sponsoreerida seda üritust, siis ei pea olema tagasihoidlikud :). Ilmselgelt selleks saadikuks ma ei kvalifitseeru, kuigi ju võiks 🙂 .

Mingil toredal põhjusel sattusin hiljuti kohalikku lehte. Kel huvi, siis lugu saab lugeda siit.

FOTO: Agnes Aus
Selle rattaga triatlonil starti ei saa                                    FOTO: Agnes Aus

 

 

 

 

 

 

White men can’t jump, but fat guys can do sports.

Hakkab looma

Kui oled heas vormis, siis püüad eelmist. Kui oled kehvas vormis, siis põgened tagant tulijate eest. (R.Salep Tartu Mill Triatlon 2017)

Üle mitme aasta võib olla isegi pea üle aastakümne tundsin ma võistlustel seda tunnet, mida ma juba ammu  tundnud pole. Tundsin suurt rõõmu ja mõnu pingutamisest ning ma ei pidanud tagant tulijate eest põgenema. Sain teha oma võistlust, omas “mahlas”. Ma suutsin pingutada nii, et ma ei vaadanud hirmuga selja taha vaid sain seada sihte ettepoole ning üle mitme aasta valmistas võistlemine suurt rõõmu. Viimastel aastatel valmistas rõõmu raske võistluse lõpetamine, kuid seekord ka võistlussituatsioon ise. Jutt käib Tartu Milli triatlonist, kus ma esmakordselt lõin kaasa Olümpiadistantsil ning esimese korraga võib tulemusega igati rahule jääda. Ujumine külmas Emajões oli kõike muud kui mõnus, see distants ei tahtnud kuidagi läbi saada (vähemalt ujudes oli küll selline tunne). Vahetusala ujumiselt rattale minnes oli aeglane ja venisin nagu tigu, aga pika pusimise peale sain kalipso seljast ja 40km rattasõitu võis alata. Kui päev algas päikesepaiste ja tuulevaikusega, siis meie stardi ajaks oli olukord veidi muutunud.

Tõusis tuul ja rattasõidule omaselt oli see enamjaolt vastu, 40km ratast suutsin mõistliku tempoga läbida ning lõpetasin rattadistantsi koos kuulsa Tanel Padariga. Teine vahetusala õnnestus märksa paremini ning jooksurajale minnes suutsin hoida head tempot ja esimese jooksu kilomeetri läbisin enda kohta kiirelt 4.45 tempos. Esimese 5km ringi lõpuks oli jooksu aega tiksunud 27 minutit ning kõik märgid näitasid seda, et jõuan alla tunni joostud 10km. Paraku olid jalgadel omad mõtted ning 3km enne lõppu tulid väikesed krambid ning venitamine ja sunnitud tempo langetamine viis selleni, et 10km läbisin ajaga 1.01. Tanel Padar jäi seekord löömatuks (läks 5km enne lõppu mööda), kuid see mind ei häirinud. Oma võistlusega jäin rahule ja ootan juba suure huviga järgmist võistlust Otepääl, kui lähen starti oma teisele poolpikale triatlonile.

Tänu treeningutele ja õigele toitumisele (mis alati ei ole 100% kava järgi 🙂 ) olen ma jõudnud oma kaalunumbriga selle saavutuse lävele, mis veel paari kuu eest võimatuna näis. Hetkel on puudu 3,5kg, et jõuda kaaluga kahekohalise numbrini ning loodan selle tulemuseni jõuda vähemalt enne Otepää triatloni augusti esimesel laupäeval. See võimaldaks võita kiiruses (nii ratta- kui ka jooksurajal) ning võimaldada lüüa oma senist hädist isiklikku rekordit poolpikas triatlonis. Seni on see isiklik rekord 6 tundi ja 56 min (37 min ujumisele (1,5km), 2h 51min rattasõidule (90km) ja 3h 23min jooksule (21,1km)).

Jäi mainimata, et enne Tartu Milli triatloni saavutasin ka elu esimese poodiumikoha triatlonis, kui Auküla minitriatlonil tulin ülitugevas konkurentsis kolmandaks :).

White men can’t jump, but fat guys can do sports.

PS! Kui tahad tunda triatlonil publiku suurt toetust ja kaasaelamist, siis proovi mõne kuulsusega (näiteks Tanel Padar) koos joosta :).

Suvi on veel ees

Kas sul on juba suveks rannavorm saavutatud? Kui ei, siis veel jõuad tegutseda, sest suurt suvesooja veel pole kätte jõudnud.

Kui oma eelmistes postitustes kirjeldasin elavalt oma tegemisi väljakutses Elu parim vorm, siis seekord vaataks peaasjalikult sellele, mis mind suvisel ajal ees ootamas on. Kuid selleks, et minna edasi tuleb korraks veel vaadata tagasi.

Käesoleva aasta alguses kaalusin pea 125kg ja mõtlesin, et miski peab muutuma. Kas muutuvad mu eluviisid sportlikumaks või muudab elu mind vägisi ja sugugi mitte meeldivas suunas. Otsustasin siis naasta vanale kindlale rajale ja hakata tegema nii öelda lihadieeti. Esialgu saavutasin edu, kuid mõne aja möödudes muutus see taas üksluiseks ja dieedirongil enam püsida ei suutnud. Kuid ühel hetkel kuulsin suurepärasest programmist nimega Fitlap ja heade inimeste soovitusel otsustasin proovida. Vaheldusrikas, lihtne ja maitsev menüü ei tekita üksluiset tunnet ning dieedi pidamine on päris meeldivaks muudetud ning nälga ei ole pidanud küll kordagi tundma, pigem vastupidi. Alates 9-ndast aprillist kui ma sellega alustasin olen tänu Fitlapile alla võtnud 10kg ja erinevates kohtadest on cm kadunud 33,5.

Miskit on aastaga muutunud. Something has changed over the year.

Antud hetkel on minu kaaluks 105,2 kg, aasta algusest kaotatud 19,8kg.  Lõppeesmärgini on veel ruumi küll ning loorberitele ei saa puhkama jääda. (PS! Tegu ei ole kellegi ostetud reklaamiga, lihtsalt on tegu suurepärase vahendiga enda tervisliku seisundi parandamiseks).

Sellel suvehooajal on plaanis läbida nii mõnigi triatlon. Triatlon on mõeldud neile, kes ei saa aru, et üks ala on juba piisavalt raske :).

Can you beat me?

Minu triatloni hooaja avavõistlus on küll Tamsalus tehtud, kuid siis oli tegu basseinitriatloniga. Avavees ujutav triatlon tuleb esimest korda juba sellel pühapäeval, kui 25.06 toimub Lääne-Virumaal Aukülas järjekorras juba 3 minitriatlon. Ujumist on seal mõnekümned meetrid üle tiigi, rattaga on vaja sõita ca 10km ja joosta 2km. Kahel eelmisel aastal olin ma Auküla tiigi kiireim ujuja ning ka seekord tuleb alavõitu püüda :).
Tõsisematest triatlonidest rääkides, siis esimene suur proovilepanek on juba 8-ndal juulil, kui Tartu südalinnas leiab aset Tartu Mill triatlon ning seekord on minu distantsiks Olümpiadistants (1,5km ujumist Emajões, 40km ratast ja 10km jooksu). Seda konkreetset distantsi pole varem proovinud ning igasugune ettekujutus lõppaja suhtes puudub.

Seevastu augustis toimuvad triatloni distantsid on tuttavamad ja mingisugune ettekujutus piinade kestvusest on silme ees. Esimene augusti triatlon on augusti alguses Otepääl toimuv Ironman 70.3 ehk siis poolpikk triatlon (1,9km ujumist, 90km ratast ja 21,1km jooksu) ning teine on Keilas toimuv poolpikk triatlon. Augusti kuu peale tuleb kokku üks täispikk triatlon, kuid raudmehe nime see siiski ei too :). Mõlema poolpika triatloni esimene eesmärk on turvaliselt rada läbida ja korralikult lõppu jõuda. Teine eesmärk on parandada oma eelmisel aastal Keilas näidatud aega. Tookord jäi poolpika triatloni lõppajaks mõni minut alla 7 tunni. Eelmise aastaga võrreldes on trenni hoolsamalt tehtud ning kaasas veetavat lisapagasit on vähem. Kõik eeldused aja parandamiseks on loodud, nüüd tuleb ainult vorm õigel hetkel realiseerida.

Triatlonide käigust hoian jooksvalt kursis oma Facebooki lehe vahendusel.

White men can’t jump, but fat guys can do sports.

Väljakutse: Elu kõige parem vorm?

Eelmine postitus sellest sarjast on juba jäänud unustusehõlma, kuid minu väljakutse käib kõigest sellest hoolimata. Kui tosin trenni täitusid mängeldes ning eesmärgi saavutamine (20 trenni) tundus sama lihtne nagu ühe Milka šokolaaditahvli ära söömine – tehtud kiiremini, kui tervislik oleks. Kõik märgid näitasid seda, et eesmärk saavutatakse piisava varuga ja ma saan end peagi rõõmsana tunda, kuid ometi see nii ei läinud.

Ajapuuduse tõttu ei olnud mul võimalik terve nädala jooksul osaleda mitte üheski rühmatrennis, kuigi ma nendesse registreerusin küll. Siinkohal ütlen, et tegu ei ole otsitud põhjustega vaid täiesti eluliste asjadega, millel ma siinkohal pikemalt peatuda ei soovi.

Millegi pärast see pilt on hakanud mulle järjest enam meeldima

Trenn nr 13 – Käed, kõht, tuharad, treener Kersti Naarits ( 55  min) 15.05.2017
Kuraditosin trenne on nüüdseks seljataga. Seni kõige hirmsamana tundunud joogatrennid ei olnud õnneks nii hirmsad. Küll aga valmistavad hirmu hoopis trennid, kus on vaja toenglamangus harjutusi teha.  Kersti antud trenn oli minu jaoks taaskord kuratlikult raske, sest mu käed on nõrgad nagu spagetid ja tolku neist suurt pole. Õrnad ja õblukesed naised tegid palju raskemate kangidega harjutusi samal ajal, kui mina seal munesin :).
MSI – 8 punkti.

Trenn nr 14 – Zumba, treener Mirje Vilt ( 55 min) 16.05.2017
Emotsionaalne tantsuline fitnessprogramm, mis koosneb erinevatest ladina-ameerika tantsustiilidest nagu merenque, salsa, cumbia ja reggeaton. Tunni kirjelduse esimene lause minule midagi head ei tõota. Puusad mul ei liigu ja suur tantsusõber ma ei ole.
Kui Bodyjam oli raske ja keeruline, siis sama saan väita ka Zumba kohta. Enamus liigutustest tegin tõenäoliselt täiesti valesti ja tundsin end täiesti kohmetult, kuid treneer Mirje ütles, et selles tunnis tulebki end hästi tunda ja mõnusalt liikuda. Põnevad ladina rütmid jms tegid tunni väga mõnusaks, paraku tegid minu jaoks keerulised harjutused tunni vääääga pikaks :).
MSI – 6 punkti, aga keerukuse kohapealt võrdväärne bodyjamiga.

Trenn nr 15 – vaba valik Hommikune rattaring, treener Robert Salep (55min) (17.05.2017)
Ajapuuduse ja teiste kohustuste liigse koguse tõttu olin sunnitud astuma pretsedentidu sammu. Ühena trennidest, mida Aqva Spordikeskus valikus pakkus, otsustasin valida enda läbi viidud hommikuse rattaringi. Kõikidele irvhammastele võin juba ette ära öelda, et ma ei pannud seda trenni seepärast kavasse, et trennide hulka täis saada ning etterutates võin öelda, et sellest ei olnud kasu.
Hommikune rattaring on minu helesinine unistus pakkuda kohalikele rattasõpradele seda, mis mõnes teises linnas juba ammuilma toimib. Ma soovin pakkuda/korraldada sellist hommikust trenni, et tööinimesed saaksd enne tööpäeva algust mõnusa positiivse laengu liikumisest ja värske õhu nautimisest. Suvisel ajal, kui vähegi võimalik on teen ma pea kõik oma rattatrennid just hommikul. Tavaliselt ärkan ma kell 5, et siis kell 6 juba sõitma asuda ja 1,5h mõnusalt sõita.
MSI – 7 punkti

Kokkuvõte:
Minu väljakutse, mis kunagi algas ilusate unistustega lõppes enne, kui ma seda arvatagi oskasin. Nõutud aja jooksul suutsin läbida 15 trenni 20-st, mis teeb läbimisprotsendiks 75. Mul on kuratlikult kahju, et ma ei jõudnud kõiki trenne nõutud aja jooksul läbida, aga mul on plaanis jääda nii öelda suvetööle ja puudu olevad trennid ära teha. Mis siis, et see võtab mul rohkem aega kui väljakutses kirjas, aga tahan need ära teha. Tegemata jäid trennid Hiit+kõht, Pilates 45, Booty+ABS, Toning ja Bodypump.
Minu vaieldamatu lemmiktrenn oli ja on siiani Merle Laua juhendatav NTC, kes vähegi füüsilisest aktiivsusest lugu peab, sel soovitan seda trenni proovida. Lemmik treenerit ma konfliktide vältimiseks välja tooma ei hakka :). Kui enne väljakutse algust ma kartsin meeletult joogatrenne, siis praktika näitas, et joogat karta ei maksa. Küll aga valmistasid minule peavalu tantsulised tunnid nagu bodyjam ja zumba need mõlemad tunnid olid minu jaoks meeletult rasked. Füüsiliselt kõige raskem trenn oli minu jaoks käed, kõht, tuharad.
Kuigi ma nõutud aja jooksul trenne ei läbinud tegin ära ka enda lõpu kaalumise. Kui ma 18. aprillil väljakutsega alustasin, siis jõusaalis oleva kaalu järgi oli minu kaal 109,5kg, siis väljakutse lõpuks 104.5 . Rasvaprotsent langes 3 protsendipunkti võrra 33,4-lt 30,3-le ning lihasprotsent kasvas 1 punkti võrra. Kaalu langusega olen rahul kuid suur töö on mul veel ees, et olla kergem, tugevam ja kiirem. Hea meel on tõdeda, et vorm on tõepoolest parem kui varem, kuid arenemisruumi ja elu parima vormini on veel aega palju :).

Kui kedagi huvitab täpsemalt kogu väljakutse väike kokkuvõtte, siis on paslik lugeda Virumaa Teataja sellekohast artiklit

 

Viimasesse ossa sellest sarjast ka üks tähelepanek

  1. Söögiga patustamine on nagu õliste näppudega valget värvi riiete näppimine. Lühiajaline tegevus paistab veel kaua välja.

White men can’t jump, but fat guys can do sports.